Targad ja õpihimulised töötajad on iga edumeelse tööandja unistus. Mõistagi teevad tööandjad töötajate koolitamiseks kulutusi. Ometi ei ole töötaja õppimine alati tööandja huvidega kooskõlas. Millised ootused saakski tööandjal olla, kui raamatupidaja asub lenduriks õppima või arst leiab arhitektuuris uue kutsumuse?
Miks on õppepuhkus üldse tööandja asi?
Tööandja peab õppivale töötajale tagama õppepuhkuse kuni 30 kalendripäeva ulatuses kalendriaasta jooksul. Sellest 20 kalendripäeva eest maksma töötajale keskmist töötasu.
Mitmete tööandjate õiglustunnet riivab keskmise töötasu maksmise kohustus juhul, kui töötaja õpe ei toeta tööandja huve.
Töötaja ja tööandja üksteisemõistmisest kantud töösuhte korral saavad pooled õppepuhkuse ajas kokkuleppele. Seda vaatamata töötaja õigusele minna õppepuhkusele suvalisel ajal, kui on oma soovist teavitanud tööandjat vähemalt neliteist kalendripäeva ette.
Mitmete tööandjate õiglustunnet riivab keskmise töötasu maksmise kohustus juhul, kui töötaja õpe ei toeta tööandja huve. Enamasti võib ju õppe eduka läbimise tulemusel oodata töötaja avatust uutele väljakutsetele. Nii jääb tööandjale vaid õppepuhkusetasu maksmise sotsiaalne rõõm, millest ta majanduslikku kasu ei saa.
Seaduse sõnastus jätab tõlgendamisele ruumi
Tööandja kohustuse maksta õppepuhkusetasu sätestab Täiskasvanute koolituse seaduse § 13 lg 3, mis algab tekstiga:
„Tasemeõppes ja tööalase enesetäiendamise eesmärgil täienduskoolituses osalemiseks antud õppepuhkuse ajal makstakse töötajale keskmist kalendripäevapõhist õppepuhkusetasu 20 kalendripäeva eest…/
Probleemi tekitab seadusepügala erineva mõistmise võimalus. Otsustage ise, kas õppepuhkuse tasu maksmise kohtustus on:
1. nii tasemeõppes, kui ka tööalase enesetäiendamise eesmärgil täienduskoolituses osalevale töötajale või
2. vaid tasemeõppes osalevale töötajale, kui see täidab tööalase enesetäiendamise eesmärki.
Lõplikku tõde ei ole
Tööinspektsioon: „Pöörame Teie tähelepanu asjaolule, et Tööinspektsiooni õigusalane selgitus ei tähenda seaduse ainuõige tõlgenduse kehtestamist.“
Tööinspektsioon toetab esimest tõlgendust, asudes nii töötaja jaoks soodsamale seisukohale. Ühtlasi lisavad nad oma vastusele: „Pöörame Teie tähelepanu asjaolule, et Tööinspektsiooni õigusalane selgitus ei tähenda seaduse ainuõige tõlgenduse kehtestamist.“
Meil ei õnnestunud leida selgust toovat kohtulahendit, mistõttu jääb siinkohal lõplik vastus saamata.
Toetame igasugust tarkuse omandamist, kuid jääme Tööinspektsiooniga eriarvamusele. Tööandja ei peaks kandma töötaja õppepuhkusetasu näol kulu, kui kõnealune õpe ei ole seotud töötaja tööga ja selle kaudu ka tööandja huvidega. Tööandja täidab niigi sotsiaalset rolli, võimaldades töötajal õppepuhkuse perioodi jooksul töölt eemal olla.
Ootame huviga selguse tekkimist kohtulahendi või seaduse täpsustamise näol. Loodetavasti jääb sotsiaalsete ülesannete raskuskese ikka riigi kanda.